Euroopa Liidu riikide loetelu

Majandusliku ja poliitilise liiduna koosneb Euroopa Liit 28 liikmesriigist. Välja arvatud Küpros, mis asub Lääne-Aasias, on kõik liikmed Euroopast. EL-i lühendina elab Euroopa Liidus 512 497 877 elanikku ja pindala on 4 475 757 km ². Liit pole veel föderatsioon, vaid on kasvanud ühtseks turuks, kus 19 liiget kasutavad sama valuutat – EUROt. Järgmises tabelis on esitatud täielik loetelu ELi riikidest, mis on järjestatud viimase rahvaarvu järgi. Leiate iga liikme konkreetse liitumiskuupäeva ja eurovälised valuutad, mis on endiselt kasutusel ülejäänud 9 liikmesriigis. Lisaks sisaldab see 23 ametlikku keelt ja umbes 150 piirkondlikku keelt. Pange tähele, et liikmesriikide arv võib lähitulevikus suureneda.

Mitu riiki on Euroopa Liidus

Järgmises tabelis on loetletud kõik 28 Euroopa Liidu liikmesriiki. ELi kandidaatriigid on: endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Island, Montenegro, Serbia ja Türgi. Võimalikud kandidaatriigid on Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo. Norra, Island, Šveits ja Liechtenstein ei ole Euroopa Liidu liikmed, kuid osalevad ühtsel turul, välja arvatud tolliliit.

Kõigi ELi riikide nimekiri

Vaadake allolevat tabelit, et näha kõigi Euroopa Liidu riikide loendit rahvaarvu järgi.

Koht	Lipp	Riik	Rahvaarv	Ühinemise kuupäev	Valuuta	Piirkond
1		Saksamaa	83 783 953	1957/3/25	EURO	Lääne-Euroopa
2		Ühendkuningriik	67 886 022	1973/1/1	Briti nael	Põhja-Euroopa
3		Prantsusmaa	65 273 522	1957/3/25	EURO	Lääne-Euroopa
4		Itaalia	60 461 837	1957/3/25	EURO	Lõuna-Euroopa
5		Hispaania	46 754 789	1986/1/1	EURO	Lõuna-Euroopa
6		Poola	37 846 622	2004/5/1	Poola zlott	Ida-Euroopa
7		Rumeenia	19 237 702	2007/1/1	Rumeenia leu	Ida-Euroopa
8		Holland	17 134 883	1957/3/25	EURO	Lääne-Euroopa
9		Belgia	11 589 634	1957/3/25	EURO	Lääne-Euroopa
10		Tšehhi Vabariik	10 708 992	2004/5/1	Tšehhi kroon	Ida-Euroopa
11		Kreeka	10 423 065	1981/1/1981	EURO	Lõuna-Euroopa
12		Portugal	10 196 720	1986/1/1	EURO	Lõuna-Euroopa
13		Rootsi	10 099 276	1995/1/1995	Rootsi kroon	Põhja-Euroopa
14		Ungari	9 660 362	2004/5/1	Ungari forint	Ida-Euroopa
15		Austria	9 006 409	1995/1/1995	EURO	Lääne-Euroopa
16		Bulgaaria	6 948 456	2007/1/1	Bulgaaria leev	Ida-Euroopa
17		Taani	5 792 213	1973/1/1	Taani kroon	Põhja-Euroopa
18		Soome	5 540 731	1995/1/1995	EURO	Põhja-Euroopa
19		Slovakkia	5 459 653	2004/5/1	EURO	Ida-Euroopa
20		Iirimaa	4 937 797	1973/1/1	EURO	Põhja-Euroopa
21		Horvaatia	4 105 278	2013/07/1	Horvaatia kuna	Lõuna-Euroopa
22		Leedu	2 722 300	2004/5/1	EURO	Põhja-Euroopa
23		Sloveenia	2 078 949	2004/5/1	EURO	Lõuna-Euroopa
24		Läti	1 886 209	2004/5/1	EURO	Põhja-Euroopa
25		Eesti	1 326 546	2004/5/1	EURO	Põhja-Euroopa
26		Küpros	1 207 370	2004/5/1	EURO	Lääne-Aasia
27		Luksemburg	625 989	1957/3/25	EURO	Lääne-Euroopa
28		Malta	441 554	2004/5/1	EURO	Lõuna-Euroopa

ELi riikide kaart

Faktid Euroopa Liidust

• Euroopa Liidu päeva tähistatakse 9. mail.
• Niinimetatud “eurotsoon” vastab 17 EL-i liikmesriigile, kes võtsid kasutusele EURO, kusjuures Eesti võttis selle valuuta viimasena kasutusele 2011. aastal.
• Euroopa rahvaarv on hinnanguliselt 500 miljonit inimest, mis moodustab 7% maailma rahvastikust.
• Mõned uurijad arvavad, et Euroopa Liidu teke saab alguse Beneluxi bloki (Belgia, Holland, Luksemburg) loomisest Teise maailmasõja ajal, mille põhieesmärk oli moodustada ühisturg, vähendades liikmesriikide vahelisi tollitariife.
• Euroopa Liit osaleb sellistel olulistel kohtumisfoorumitel nagu G7 – seitsmeliikmeline rühm, G8 (G7 + Venemaa) ja G20.

Euroopa integratsiooni algus

Sõjajärgne Euroopa ja vajadus ühtsuse järele

Pärast Teise maailmasõja laastamistööd seisis Euroopa silmitsi tungiva vajadusega ülesehitamise ja rahu järele. Euroopa integratsiooni ideed nähti võimalusena ennetada tulevasi konflikte ja edendada majanduskoostööd. Sellised juhid nagu Robert Schuman, Jean Monnet ja Konrad Adenauer nägid ette ühtset Euroopat, kus riigid teeksid koostööd stabiilsuse ja heaolu tagamiseks.

Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ)

1951. aastal asutati Pariisi lepinguga Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis on esimene samm majandusliku integratsiooni suunas. Selle lepingu eesmärk oli reguleerida liikmesriikide (Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad ja Lääne-Saksamaa) söe- ja terasetööstust ning anda need ühise võimu alla. ESTÜ oli murranguline algatus, mis pani aluse sügavamale koostööle ja lõi pretsedendi tulevaseks integratsiooniks.

Euroopa Majandusühenduse moodustamine

Rooma leping

ESTÜ edu soodustas edasist integratsiooni, mille tulemusel kirjutati alla Rooma lepingule 1957. aastal. Selle lepinguga loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom). EMÜ eesmärk oli luua kuue asutajaliikme vahel ühine turg ja tolliliit, edendades kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumist. Euratom keskendus tuumaenergia rahumeelsele kasutamisele.

EMÜ laienemine ja süvendamine

1960. ja 1970. aastatel laiendas EMÜ oma liikmeskonda ja süvendas integratsiooni. Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik ühinesid 1973. aastal, mis tähistas esimest laienemist. Sellel perioodil töötati välja ka ühised poliitikad, nagu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).

EMÜst Euroopa Liitu

Ühtne Euroopa akt

1980. aastad tõid kaasa olulisi muudatusi Ühtse Euroopa akti (SEA) allakirjutamisega 1986. aastal. SEA eesmärk oli luua 1992. aastaks ühtne turg, kõrvaldades allesjäänud tõkked vabakaubanduse teelt ja ühtlustades regulatsioone liikmesriikides. Samuti laiendas see Euroopa Parlamendi volitusi ja tõhustas koostööd sellistes valdkondades nagu keskkonnapoliitika ja teadusuuringud.

Maastrichti leping

Euroopa Liidu leping, üldtuntud kui Maastrichti leping, kirjutati alla 1992. aastal ja see jõustus 1993. See leping tähistas Euroopa Liidu (EL) ametlikku asutamist ja tõi sisse kolme samba struktuuri: Euroopa ühendused, ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning justiits- ja siseasjad (JSK). See pani aluse ka majandus- ja rahaliidule (EMU) ning ühisraha euro kasutuselevõtule.

Euro ja edasine laienemine

Euro kasutuselevõtt

Euro võeti raamatupidamisvaluutana kasutusele 1999. aastal ja see tuli käibele 2002. aastal, saades ametlikuks valuutaks 12 EL-i riigis. Euroopa Keskpanga (EKP) asutamise ning stabiilsuse ja kasvu pakti (SGP) rakendamise eesmärk oli tagada eurotsooni fiskaaldistsipliin ja majanduslik stabiilsus.

Ida laienemine

EL toimus 2004. aastal oma suurima laienemise teel, millega võeti vastu kümme uut liikmesriiki Kesk- ja Ida-Euroopast koos Küprose ja Maltaga. Selle laienemise eesmärk oli edendada stabiilsust, demokraatiat ja majanduskasvu postkommunistlikus Euroopas. 2007. aastal ühinesid Bulgaaria ja Rumeenia, 2013. aastal järgnes Horvaatia.

Väljakutsed ja reformid

Lissaboni leping

2009. aastal jõustunud Lissaboni lepingu eesmärk oli tõhustada ELi tegevust ja tugevdada selle demokraatlikku legitiimsust. Sellega reformiti institutsionaalseid struktuure, võeti kasutusele Euroopa Ülemkogu eesistuja ametikoht ja laiendati Euroopa Parlamendi rolli. Samuti nägi leping ette suurema sidususe välissuhetes ja otsustusprotsessides.

Finantskriisid ja neile reageerimine

2008. aasta ülemaailmne finantskriis ja sellele järgnenud eurotsooni võlakriis esitasid ELile olulisi väljakutseid. Liikmesriigid rakendasid oma majanduse stabiliseerimiseks kokkuhoiumeetmeid ja finantsreforme. EL kehtestas sellised mehhanismid nagu Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) ja tegi pangandusliidu algatusi, et tugevdada finantsjuhtimist ja ennetada tulevasi kriise.

Praegused arengud ja ELi tulevik

Brexit

2016. aastal hääletas Ühendkuningriik EL-ist lahkumise poolt, mis viis Brexitini. Ühendkuningriik lahkus ametlikult EL-ist 31. jaanuaril 2020. Brexitil on olnud sügavad poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, mis on ajendanud arutelusid ELi tulevase suuna ja ühtekuuluvuse üle.

Käimasolev integratsioon ja laienemine

Vaatamata väljakutsetele jätkab EL sügavama integratsiooni ja laienemise poole püüdlemist. Lääne-Balkani ja Ida-Euroopa riigid soovivad liiduga ühineda ning EL on jätkuvalt pühendunud nende reformide ja arengu toetamisele. Sellised küsimused nagu kliimamuutus, digitaalne ümberkujundamine ja geopoliitilised pinged kujundavad ELi poliitilist tegevuskava ja selle rolli ülemaailmsel areenil.