Riigid Põhja-Aafrikas
Mitu rahvast Põhja-Aafrikas
Aafrika põhjaosas asuv Põhja-Aafrika koosneb 7 riigist. Siin on tähestikuline loend kõigist Põhja-Aafrika riikidest: Alžeeria, Egiptus, Liibüa, Maroko, Sudaan, Lõuna-Sudaan ja Tuneesia.
1. Alžeeria
Alžeeria on riik Põhja-Aafrikas ja pinnalt suurim riik Aafrikas ning piirneb Tuneesia, Liibüa, Nigeri, Mali, Maroko ja Mauritaaniaga. Alžeeria pealinna nimetatakse Alžeeriaks ja ametlikuks keeleks on araabia keel.
 |
|
2. Egiptus
Egiptus on vabariik Põhja-Aafrika idaosas Vahemere ja Punase mere ääres. Egiptus piirneb põhjas Vahemerega, kirdes Gaza sektori ja Iisraeliga, idas Punase merega, lõunas Sudaaniga ja läänes Liibüaga. Umbes 80% Egiptuse elanikest elab Suure Niiluse jõe lähedal.
 |
|
3. Liibüa
Liibüa, ametlikult Liibüa osariik on osariik Põhja-Aafrikas. Liibüa asub idas Egiptuse, kagus Sudaani, lõunas Tšaadi ja Nigeri, läänes Alžeeria ja Tuneesia ning põhjas Vahemere vahel, mille lähim riik on Malta saar.
 |
|
4. Maroko
Maroko, ametlikult Maroko Kuningriik, on riik Põhja-Aafrika lääneosas. See on üks Aafrika põhjapoolseimaid riike. Riik piirneb Alžeeria, Lääne-Sahara, Hispaania ning Atlandi ookeani ja Vahemerega.
 |
|
5. Sudaan
Sudaan, ametlikult Sudaani Vabariik, mida mõnikord nimetatakse ka Põhja-Sudaaniks, on riik Põhja-Aafrikas, mida peetakse sageli ka Lähis-Ida osaks.
 |
|
6. Lõuna-Sudaan
Lõuna-Sudaan, ametlikult Lõuna-Sudaani Vabariik, on osariik Ida-Aafrikas. Lõuna-Sudaan piirneb põhjas Sudaaniga, lõunas Uganda, Kenya ja Kongo Demokraatliku Vabariigiga, idas Etioopiaga ja läänes Kesk-Aafrika Vabariigiga. Rahvas tekkis 2011. aastal Sudaanist lahkulöömisel.
 |
|
7. Tuneesia
Tuneesia, ametlikult Tuneesia Vabariik on riik Põhja-Aafrikas Vahemere lõunarannikul. Riik piirneb läänes Alžeeriaga ja kagus Liibüaga.
 |
|
Põhja-Aafrika riigid rahvaarvu ja nende pealinnade järgi
Nagu eespool märgitud, on Põhja-Aafrikas seitse iseseisvat riiki. Nende hulgas on rahvaarvult suurim riik Egiptus ja väikseim Liibüa. Põhja-Aafrika pealinnadega riikide täielik loetelu on esitatud allolevas tabelis, mis on järjestatud viimase rahvaarvu järgi.
| Koht | Riik | Rahvaarv | Maa-ala (km²) | Kapital |
| 1 | Egiptus | 98 839 800 | 995 450 | Kairo |
| 2 | Alžeeria | 43 378 027 | 2 381 741 | Alžiir |
| 3 | Sudaan | 41 617 956 | 1 861 484 | Juba |
| 4 | Maroko | 35 053 200 | 446 300 | Rabat |
| 5 | Tuneesia | 11 551 448 | 155 360 | Tunis |
| 6 | Lõuna-Sudaan | 12 778 239 | 619 745 | Juba |
| 7 | Liibüa | 6 777 452 | 1 759 540 | Tripoli |
Põhja-Aafrika riikide kaart
Põhja-Aafrika lühiajalugu
Muistsed tsivilisatsioonid
Eeldünastiline ja varadünastiline periood
Põhja-Aafrika ajalugu on sügavalt põimunud mõne varasema teadaoleva inimtsivilisatsiooniga. Piirkonna kuulsaim iidne tsivilisatsioon on Vana-Egiptus, mis tekkis Niiluse jõe ääres. Eeldünastilisel perioodil (umbes 6000–3150 e.m.a) arenesid välja varajased põllumajanduskogukonnad ja kujunesid välja poliitilised struktuurid. See ajastu kulmineerus Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendamisega kuningas Narmeri poolt, mis tähistas varadünastia perioodi (umbes 3150–2686 e.m.a) algust.
Vanad, keskmised ja uued kuningriigid
Vana kuningriik (umbes 2686–2181 e.m.a) on tuntud Giza püramiidide, sealhulgas vaarao Khufu jaoks ehitatud suure püramiidi ehitamise poolest. Seda ajastut iseloomustas tsentraliseeritud võim ja monumentaalne arhitektuur. Keskriik (umbes 2055–1650 e.m.a) järgnes ebastabiilsele perioodile ja on tuntud oma saavutuste poolest kirjanduses, kunstis ja sõjalises organisatsioonis.
Uus kuningriik (umbes 1550–1077 eKr) tähistas Egiptuse võimu ja õitsengu kõrgpunkti. Vaaraod, nagu Hatshepsut, Ehnaton ja Ramses II, laiendasid impeeriumi ja algatasid olulisi ehitusprojekte, sealhulgas templeid ja hauakambreid Kuningate orus. Uue kuningriigi allakäik sai alguse mererahvaste sissetungidest ja sisetülidest.
Kartaago ja foiniiklased
Põhja-Aafrika lääneosas asutasid foiniiklased umbes aastal 814 eKr Kartaago (tänapäeva Tuneesia) linna. Kartaago kasvas suureks merendus- ja kaubandusjõuks, domineerides Vahemere kaubavahetuses. Kartaago impeerium saavutas haripunkti selliste kindralite juhtimisel nagu Hannibal, kes ületas kuulsalt Alpid, et Teise Puunia sõja ajal (218–201 e.m.a) Roomale väljakutse teha. Kuid lõpuks langes Kartaago aastal 146 e.m.a pärast Kolmandat Puunia sõda Rooma kätte, mille tulemusel rajati Rooma provints Aafrikas.
Rooma ja Bütsantsi periood
Rooma Põhja-Aafrika
Pärast Puunia sõdu laiendas Rooma oma kontrolli Põhja-Aafrika üle. Piirkonnast sai Rooma impeeriumi oluline osa, mis on tuntud oma põllumajandusliku tootmise, eriti nisu ja oliiviõli poolest. Sellised linnad nagu Leptis Magna, Kartaago ja Aleksandria õitsesid Rooma võimu all, olles olulised kaubandus-, kultuuri- ja õppekeskused.
Bütsantsi Põhja-Aafrika
Pärast Lääne-Rooma impeeriumi langemist 5. sajandil e.m.a säilitas Bütsantsi impeerium (Ida-Rooma impeerium) kontrolli osade Põhja-Aafrika üle. Bütsantsi perioodil jätkusid Rooma kultuurilised ja arhitektuurilised mõjud, samuti levis kristlus. Piirkond seisis aga silmitsi berberi hõimude kasvava surve ja sisetülidega, mis nõrgendas Bütsantsi kontrolli.
Islami vallutus ja dünastiad
Varajane islami ekspansioon
7. sajandil laienes islami kalifaat Põhja-Aafrikasse. Esialgsed vallutused algasid Rashiduni kaliifide ajal ja jätkusid Omayyadi kalifaadi all. 8. sajandi alguseks oli suurem osa Põhja-Aafrikast liidetud islamimaailmaga. Islami levik tõi kaasa olulisi kultuurilisi, religioosseid ja keelelisi muutusi, samuti uute linnade ja kaubandusvõrkude rajamist.
Fatimid ja Almohad dünastiad
Fatimiidide kalifaat, mille rajas 10. sajandil Shi’a Fatimiidide dünastia, rajas oma pealinna Kairosse, muutes linna oluliseks poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks. Fatimiidid valitsesid suurt osa Põhja-Aafrikast, Egiptusest ja Levandist kuni 12. sajandini, mil Ayyubidide dünastia, mille asutas Salah al-Din (Saladin), võttis kontrolli.
12. sajandil tekkis berberi berberi moslemite dünastia Almohaadi dünastia, mis pärines Maroko Atlase mägedest. Almohaadid ühendasid suure osa Põhja-Aafrikast ja Hispaaniast oma võimu alla, edendades islami ranget tõlgendamist ning soodustades intellektuaalse ja kultuurilise õitsengu perioodi. Nende valitsusaeg hakkas aga 13. sajandil raugema, tekitades piirkonnas uusi jõude.
Ottomani ajastu
Ottomani vallutamine ja administratsioon
16. sajandi alguseks oli Ottomani impeerium laiendanud oma haaret Põhja-Aafrikasse. Osmanid kehtestasid kontrolli suurte territooriumide, sealhulgas tänapäeva Alžeeria, Tuneesia ja Liibüa üle. Nende administratsioon tõi stabiilsuse ja lõimumise suuremasse Ottomani kaubandusvõrku, mis ühendas Euroopat, Aasiat ja Aafrikat. Vaatamata Osmanite ülimuslikkusele säilitasid kohalikud valitsejad sageli märkimisväärse autonoomia, eriti kaugetes provintsides.
Majandus- ja kultuuriarengud
Osmanite võimu all toimus Põhja-Aafrikas märkimisväärne areng kaubanduses, põllumajanduses ja linnastumises. Sellised linnad nagu Alžiir, Tunis ja Tripoli muutusid elavateks kaubandus- ja kultuurikeskusteks. See periood oli tunnistajaks ka arhitektuuri- ja kunstitraditsioonide kasvule, segunedes Osmanite ja kohalike berberite mõjud. Haridusasutused, sealhulgas medresed, mängisid teadmiste ja islami stipendiumi levitamisel otsustavat rolli.
Koloonia periood
Euroopa kolonisatsioon
19. sajand tähistas Euroopa koloniseerimise algust Põhja-Aafrikas. Prantsusmaa alustas Alžeeria vallutamist 1830. aastal, mis viis pikaajalise ja jõhkra koloniseerimisprotsessini. Tuneesia langes Prantsuse protektoraadi alla 1881. aastal, samas kui Itaalia tungis Liibüasse ja koloniseeris 1911. aastal. Egiptusele keskendunud britid asutasid riigi kohale ametlikult protektoraadi 1882. aastal, kuigi Egiptus säilitas Ottomani impeeriumi all nominaalse iseseisvuse kuni I maailmasõjani.
Koloniseerimise mõju
Koloniaalvõim tõi Põhja-Aafrikasse põhjalikud muutused, sealhulgas uute haldussüsteemide, infrastruktuuri ja majandusliku ärakasutamise juurutamise. Koloniaalvõimud keskendusid ressursside hankimisele ja piirkonna integreerimisele ülemaailmsetesse kaubandusvõrkudesse, sageli kohalike elanike arvelt. Vastupanu koloniaalvõimule oli laialt levinud ning märkimisväärseid opositsioonilisi liikumisi juhtisid sellised märkimisväärsed tegelased nagu Abdelkader Alžeerias ja Omar Mukhtar Liibüas.
Iseseisvus ja uusaeg
Võitlused iseseisvuse eest
20. sajandi keskpaigas käis Põhja-Aafrikas iseseisvusliikumise laine. Egiptus saavutas ametliku iseseisvuse Suurbritanniast 1922. aastal, kuigi Briti mõju püsis kuni 1952. aasta revolutsioonini. Liibüa saavutas iseseisvuse 1951. aastal, saades Liibüa kuningriigiks. Alžeeria iseseisvusvõitlus Prantsusmaalt kulmineerus Alžeeria sõjaga (1954–1962), mis lõppes Alžeeria iseseisvumisega 1962. aastal pärast jõhkrat konflikti.
Tuneesia ja Maroko saavutasid samuti 1956. aastal iseseisvuse Prantsusmaast. Koloniaalvõimu lõpp tähistas Põhja-Aafrika riikide uue ajastu algust, mida iseloomustavad jõupingutused suveräänsete riikide loomiseks, majanduse arendamiseks ning sotsiaalsete ja poliitiliste väljakutsetega tegelemiseks.
Iseseisvusjärgsed väljakutsed
Taasiseseisvumisjärgset perioodi Põhja-Aafrikas on iseloomustanud nii edusammud kui ka väljakutsed. Rahvad seisid silmitsi selliste probleemidega nagu poliitiline ebastabiilsus, majanduslikud raskused ja sotsiaalsed rahutused. Egiptuses tõi Gamal Abdel Nasseri juhtkond kaasa olulisi reforme ja keskendus panaraabismile, kuid tõi kaasa ka konflikte, nagu 1956. aasta Suessi kriis.
Laastavast sõjast väljuv Alžeeria seisis silmitsi sisetülide ja majanduslike väljakutsetega. Muammar Gaddafi juhitud Liibüa järgis radikaalsotsialismi ja üleaafrikalismi poliitikat, mis tõi kaasa nii arengualgatused kui ka rahvusvahelise isolatsiooni.
Kaasaegsed arengud
Viimastel aastakümnetel on Põhja-Aafrikas toimunud märkimisväärsed poliitilised ja sotsiaalsed muutused. 2011. aasta araabia kevad tõi piirkonda dramaatilisi muutusi, mille tulemusel kukutati Tuneesias, Liibüas ja Egiptuses kauaaegsed režiimid. Need ülestõusud tõid esile laialdased nõudmised poliitilise vabaduse, majanduslike võimaluste ja sotsiaalse õigluse järele.
Tänapäeval jätkab Põhja-Aafrika liikumist keeruliste väljakutsetega, sealhulgas majanduse mitmekesistamine, poliitilised reformid ja piirkondlik julgeolek. Piirkondliku koostöö tõhustamine, kliimamuutustega tegelemine ja säästva arengu edendamine on piirkonna tulevikuväljavaadete jaoks kesksel kohal.
